Maidla muinaskalme aarded suurel näitusel

Sel laupäeval võisid huvilised näha leide, mis on tulnud välja kaevamistel Maidlas, mida peavad arheoloogid Eesti kõige väärtuslikumaks muinaskalmeks.

Läänemaa ja Märjamaa piiril asuvat muinaskalmet on uuritud aastaid, kuid sealt avastatakse endiselt uusi leide. Värskeimad pärinevad tänavusuvisest kaevamishooajast.

„Maidla teeb eriliseks suur ja väga mitmekesiste leidude arv. See näitab muistse ühiskonna rikkust ja kunstimaitset. Siin on olnud võimas ühiskond,” ütles kaevamisi juhtiv arheoloog Mati Mandel.

„Teist sellist muinaskalmet ei ole Eestis uuritud,” ütles Mandel.

Vana Läänemaa piirides olevast Maidla kivikalmest on saadud 10 000 leidu.

Mandel on kaevanud Maidlas viimased neli aastat, kuid tegelikult on see temal teine kord seda kohta uurida.

„1983–1990. aastail kaevasime siin läbi umbes 2800 m² pindalaga neerukujulise ala,” lausus Mandel.

Toona olid need avariikaevamised, sest asjatundmatud sovhoositöölised kündsid kalme üles. Otsekui karistuseks ajaloopärandi rikkumise eest tuli kohalikul sovhoosil arheolooge toita ja katta. Praegu pole seda sovhoosigi enam. Aastaid hiljem otsustas Mandel, et esimestest kaevamistest seisma jäänud mullahunnikud, mida omal ajal läbi ei sõelutud, väärivad järeluurimist. Peale selle avastasid ajaloolased ka märkamata jäänud matuseid.

„Mullu avastasime ühe ala, tänavu teise sellise uue matuseala, mida uurime praegu,” selgitas Mandel.

Mandel kinnitas, et värskeimate matuste uurimine jätkub ka järgmisel suvel. „Plaanin sellest kirjutada ühe suure raamatu, sest see väärib seda tõesti. Aga kuna tänavu me siiski ei lõpeta, siis järgmisel aastal see raamat veel ei ilmu. Mina teen raamatu, kus käsitlen kalme ehitust ja põhileide, aga siin jätkub muid teemasid magistritöödeks ja miks mitte ka doktoritöödeks,” ütles Mandel.

Kadunud matused

Maidla kalmes joonistub välja kaks selgemat perioodi. Üks väiksem kalme osa on pärit 5.–6. sajandist, ülejäänud kalmet on kasutatud aga 10. sajandist 13. sajandi keskpaigani.

Vahepealsed sajandid on kummalisel kombel tõenditeta.
„Kuhu nad siis matsid, me ei tea. Ümbruskonnas pole vahepealsest perioodist jälgi,” lausus Mandel.

Mandli sõnul on kõige lähem koht, kus on 7.–8. sajandi leide, Leila küla Kullamaa lähedal. Leila küla leiukoht hävines kahjuks nõukogudeaegse kruusavõtu tõttu.

Maidlast leitud leidude arv on ääretult muljetavaldav.

„Leiumaterjal on siin äärmiselt rikas. Oleme siit saanud umbes 10 000 leidu. Nii savinõukilde, pronkskettide lülisid kui ka terviklikumaid esemeid nagu odaotsad ja mõõgad,” ütles Mandel.
Maidlas on Mandli hinnangul leitud 30 põletamata matust, neist 10 kivist kirstudes. Põletusmatuseid on kokku umbes 35. See tähendab, et Maidla kalme alal asub kokku 60–70 muinasaegset matust.

Eesti sepad

Mandli sõnul on muinasaja lõpuperioodi matustest leitud mõõkade pealt näha, et relvad olid siis tegelikult ka siin juba Lääne-Euroopa tüüpi. Sealne relvategemise mood levis järgemööda siinseile aladele. Kohalike meistrite toodangut eristasid meistrite individuaalsed eripärad, suuremas plaanis muutus pilt Lääne-Euroopaga sarnasemaks.

„Selle aja mõõgad olid juba lihtsamad ja tootmine läks lihtsamaks, mis tähendas, et enam ei olnud need nii kallid,” ütles Mandel.

Üldiselt on põletusmatuste hauapanused katki murdunud või kõveraks painutatud. Miks muinasaja inimesed seda tegid, pole kindel.

Kõige väärtuslikum leid, mis Maidlast leitud, on rikkalikult kaunistatud ja hõbedaga kaetud mõõgapide, mis omal ajal võis maksta terve varanduse.

„See tehti kas siin Eesti alal või Soomes, sest ka sealt on leitud selliseid mõõgapidemeid. Seda, et see Maidlas valmistati, ei tahaks hästi uskuda, aga kus just valmistati, ei oska täpselt öelda,” selgitas Mandel.

Mandli sõnul on leitud päris palju eestlaste sepikodasid, aga uuritud ei ole neist mitte muinasaja lõpu omi, vaid pigem hilisemaid, 14. sajandisse jäävaid.

„Tundub, et kohalike seppade kiht oli eestlaste seas kõige võimsam, nende võim murti jüriöö käigus. Pärast seda kadus sepandus ära,” nentis Mandel.

Eesti sepad töötlesid kohalikku rauamaaki. „Muinasajal veeti rauda isegi Eestimaalt välja. Pärast jüriööd läks rauakaubandus aga sakslaste kätte,” ütles Mandel.

Peamiselt rabades leiduvat rauamaaki kutsutakse „soorauaks”. Kusagil lähipiirkonnas tehtud sepatööst annab tihtilugu tunnistust see, kui leitakse rauašlakki, mis on rauatootmise jääkprodukt ja vajub rauda töödeldes ahju põhja.

Elu välilaagris

Viimased neli suve Maidlas kaevanud Mandel ütles, et on üritanud sättida kaevamised juulisse. „Tavaliselt oleme alustanud kohe pärast jaanipäeva. Kaevame enamasti sellepärast juulis, et see on üldiselt kuiv kuu. Väga harva, kui juulis on sajuperiood. Ükskord kaevasime augustis ja siis ei saanud nädal aega midagi teha, sest vihma sadas päevast päeva,” ütles Mandel.

Mandli kinnitusel on sel nädalal valitsenud palavus ränk. Kõige parem olevat kaevata 18–20 kraadi sooja ja tuulevaikse ilmaga. Tööd teevad vabatahtlikud, seltskonna moodustavad enamasti Mandli vanad tuttavad.

„Näiteks täna (neljapäeval – toim.) hommikul läksime välja kell 9. Selle kuumaga me lõuna ajal tööd ei tee. Kell 12 sööme ja siis läheme uuesti kaevama kella 16 ajal ja siis millalgi kella 20ni välja,” selgitas Mandel.

Enamasti on kaevajaid 4–5, mõnikord aga koguni 10–12 inimest.
„Ma käin vahel ikka nädalavahetusel paar päeva ära, aga vähemalt üks inimene on kogu aeg siin. Ei saa jätta kõike siin valveta,” lausus Mandel.

Kaevajad ööbivad telkides, kuid neil on sellest hoolimata nii elekter, külmkapp, gaasipliit kui ka internet. Ka päikese köetava veepaagiga välidušš.

„Ega me siin päris metsikult elagi. Õnneks annab üks lähedal elav talumees meile tasuta vett ja elektrit,” ütles Mandel.
Maidla kalme lähiümbruses elab üldse väga vähe inimesi ning Mandli sõnul ei sega nad kaevajaid.

„Meil on tekkinud fännid. Üks metsamees käib siin ikka meid vaatamas ja toob meile näiteks õlut,” lausus Mandel.

Rohkem peaks külalisi oodata olema laupäeval, 26. juulil kell 12–18, mil on Maidla kalme juures näitus, kus arheoloogid tutvustavad huvilistele kalmeid ja neist saadud leide. Sõita tuleb Ristlit Koluvere poole ja keerata Maidla mõisa peale. Sealt mööda ja kui jõutakse teele, mis viib Lauknasse, siis teeristilt vasakule keerata.

Kuidas Maidla kalme avastati

Arheoloog Mati Mandli sõnul oli Maidla kalmekoht teada juba sõjaeelse Eesti ajal, 1920.–1930. aastail. „Inimesed teadsid seda kohta kui kääpaauku või sõjavälja. Miks sõjavälja? Sest siit oli aeg-ajalt leitud odaotsi. Arvati, et siin on sõda peetud,” ütles Mandel. Viimased odaotsad leiti Maidlast enne sõda 1925. aastal ja need löödi Mandli sõnul lähedases talus lihtsalt nagideks.

Pärast seda jäi kalmeala pikalt sööti ning see kattus põõsastega. 1978 hakati seda maad aga põlluks ette valmistama. „Nõukogude ajal oli ju see hullus, et iga võimalik lapp taheti kasutusele võtta. Üks kohalik mees, ajalooõpetaja Ilmar Jõesoo, sattus töödele peale, pani tööd seisma ja teatas kultuuriministeeriumi,” ütles Mandel.

Kohalik sovhoos ei andnud alla ning mõni aasta hiljem üritati maad taas põlluks künda. „Siis sattus Jõesoo jällegi töödele peale. Tema koolivend kündis ja oli adragi ära murdnud, sest siin on ju kõik kive täis. Pani jälle tööd seisma. Sohvoosile tehti trahv, sest nad oleksid pidanud olema teadlikumad. Siis kutsuti meid kaevama ja saime uurimiseks raha. Olime siis peaaegu nagu kurjategijad, sest takistasime nõukogude põllumajanduse arengut,” meenutas Mandel.

Fotod: Arvo Tarmula

image image image image image image image image Mati mandel image image image image image image image image image Maidla kivikalme image image image image image image image image image image image image image image image image image