Arheoloogid võtsid taas Asva asulakoha ette

Arheoloogid võtsid taas Asva asulakoha ette

ASVA ASULAKOHT: Kaevandist tehtud fotode põhjal saame pildistatust luua kolmedimensioonilise mudeli. Foto: Kristiina Paavel

Augustis toimusid arheoloogilised väljakaevamised Laimjala vallas asuval Asva pronksiaegsel asulakohal. Viimased kaevamised Asvas toimusid 1966. aastal Vello Lõugase juhtimisel. Sellest möödunud pea 50 aasta jooksul on arheoloogide käsutusse jõudnud uued tehnoloogiad ja abivahendid, kuid paljud küsimused on vaatamata pikale uurimisloole siiani vastamata.

Vahemikus 9.–6. sajand eKr, mil praegu merest kolme kilomeetri kaugusel asuv seljandik oli merega ümbritsetud, tegelesid sealsed elanikud Skandinaaviast pärit pronksesemete ümbersulatamise ja vahendamise, hülgepüügi, looma- ja viljakasvatusega.

Oluline uurimisobjekt

Pronksist esemeid on äärmiselt vähe leitud, tõenditeks pronksivalamisest on aga suur hulk peenest savist valuvorme ja tiigleid nende küljes olevate pronksijäänustega.

Ülekaaluka osa leidudest moodustavad tuhanded savinõukillud ning mitmesuguste loomade – hüljeste, kitsede-lammaste ja hobuste – luud. Osa savinõukildudest on kaunistatud lohukestest ornamendiga, haruldasemad ka pronksvõruga vajutatud mustriga.

Asulakoht on teada juba 1931. aastast, kui üks üliõpilane sealt mõned luust esemed leidis ja neist arheoloogidele teada andis. Muistis on sellest ajast peale oma harulduse tõttu uurijaid paelunud, olles üks olulisemaid Ida-Baltikumi pronksiaja uurimisobjekte, mille sarnaseid on Eestis teada veel Ridalas, Kaalis, Irus ja Narva Joaorul.

Seega avati linnamäel 2012. aasta suvel Valter Langi (Tartu ülikool) ja Uwe Sperlingi (Tallinna ülikool) eestvedamisel uus kaevand, millega prooviti lokaliseerida asulat ümbritsenud valli. Kui leiti hoopis hoonepõhi koos koldeasemega, siis jätkusid tööd möödunud suvel, et leitud konstruktsiooni edasi uurida. 16 m2 suuruses kaevandis kasutasime dokumenteerimiseks täppis-GPS-seadet, mis salvestab leidude koordinaadid paari sentimeetri täpsusega ja võimaldab need kaardile paigutada. Kaevandist tehtud fotode põhjal saame pildistatust luua kolmedimensioonilise mudeli.

Pinnase märgsõelumine võimaldab mullast leida pisikesi kalaluid ja söestunud viljateri, mis räägivad inimeste toidulauast. Ka viljajahvatamiseks kasutatud kivid ning viimasel päeval leitud põdrasarvest adratera seostuvad põllupidamisega ning luust noole- ja odaotsad jahipidamise ja sõjandusega.

Selleaastase kaevandiga asusime alal, kuhu oli maha langenud palkidest ja savist majasein, seejärel oli sinna visatud prügi ning mingil hetkel kindlama jalaaluse saamiseks peale asetatud suured paeplaadid. Vaimustaval kombel oli ühe suure kivi alla jäänud ka terve pisike savipotike, mille sisust annavad loodetavasti aimu keemilised analüüsid.

Heinamaana kasutusel

Avastamisest saadik on linnamäe ala olnud kasutusel heinamaana, mis on säästnud maa sees olevaid leide ja konstruktsioone kündmisega kaasneda võivast lagunemisest. Hästi on seda näha ülemistes pinnakihtides, kus hilisemad, I aastatuhande keskpaigast pärinevad eelviikingiaegsed leiud – nt keraamika – on lagunenud ja oma algselt kohalt liikunud.

Loomulikult ei saa seetõttu põllumaa kasutamist kuskil keelata, aga kasutan siinkohal võimalust paluda teavitada arheolooge, kui mullatöödel peaksid lagedale tulema ootamatud kummalised esemed, sest juba teadmine nende esinemisest on väärtuslik.

Lõpetuseks avaldan suurt tänu ja lugupidamist Laimjala valla elanikele huvi ja igakülgse toetuse eest.

Kristiina Paavel
Tartu ülikooli arheoloogiamagistrant