Luharahva ohverdus pajatab vaenlase kahjutuks tegemise kombest

12. septembril nägi Vanakülas asuva Luharahva talu põld välja nagu rahvamatka kontrollpunkt. Keskel ohverduspaiga leidja Mihhail Stadnik (vasakul) ja ekspeditsiooni juht Aivar Kriiska.

Unustage Kukruse kaunitar ja muud senised arheoloogilised hitid – alates 12. septembrist on Luharahva talu Kohtla-Vanakülas Eesti arheoloogia kaardil ülikuum nimi, sest sealt leiti suurim Eesti relvaohverduspaik, kuhu umbes 1500 aastat tagasi maeti või uputati üle 500 relva ja tööriista. 

12. augustil oli harrastusarheoloog ja detektorist Mihhail Stadnik koos sõbra Eduard Kesseliga Kohtla-Vanakülas Luharahva talu heinamaal vaid paarkümmend minutit metalliotsijaga ringi käinud, kui nad said paari leiu järgi aru, et tegu on väga põneva paigaga.

Kiire töö

“Kohe helistasin muinsuskaitse vaneminspektorile Kalle Merilaiule, kes tuli kohale, vaatas, pildistas ja see paik võeti ajutise kaitse alla,” meenutab Stadnik. Teave leidudest jõudis Eesti arheoloogia tippudeni ja kohe hakati organiseerima ekspeditsiooni Vanaküla leiupaigaga lähemalt tutvumiseks.

Ekspeditsioon realiseerus täpselt kuu aega hiljem, mil Luharahva talu põllul võis näha askeldamas tosinat arheoloogi ja arheoloogiatudengit ning sama suurt hulka detektoriste otsinguklubist Kamerad, kuhu ka Kessel ja Stadnik kuuluvad. Välitöid juhatasid Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska ja Cambridge’i ülikooli arheoloogiadoktorant Ester Oras, kelle doktoritöö teema ongi õnnelikul kombel seotud Baltimaade 1.-9. sajandi peitvarade peitmispraktikaga.

“Enamasti toetun oma töö allikmaterjalis muuseumikogude riiulites seisvatele esemetele ning üksikutele arhiiviteadetele, mis võimaldavad ligikaudu rekonstrueerida esialgse leiukoha. Enamiku sellistest leidudest on avastanud kohalikud talunikud 19. saj või 20. saj alguses põlluharimise käigus. Kogudesse on aja jooksul jõudnud lihtsalt hulk esemeid, tihti isegi ainult väike osa algsest leiust.

Esemete, nende leiusituatsiooni, paigutuse ja omavaheliste suhete dokumenteerimine on enamasti puudu – kõik on kokku kogutud ja üle antud. Aga just need punktid – kuidas esemed paiknesid üksteise suhtes, mis on mille peal ja kõrval, kui suurel alal nad on laiali, kas aluspinnases on mingeid anomaaliaid, võimalus täpselt analüüsida ka sellesama pinnase koostist ja iseärasusi, näiteks taimejäänuseid – on väga olulised asjad, ilma milleta kaotame suure osa leiu esialgsest üldpildist ja tähtsatest detailidest,” räägib Ester.

Vaenlase desarmeerimine

Aga  nüüd võis teadur end Vanakülas tunda kui laps kommipoes. “Vastavastatud Vanaküla leid andis võimaluse ühte sellist ainulaadset asja ise tänapäeva meetoditega uurida. See on harukordne võimalus, ühtaegu nii aukartust kui õhinat tekitav väljakutse. Kohtla leid on ainulaadne mitte ainult oma esemete ja nende arvukuse poolest, vaid ka seepärast, et võimalus arheoloogidel sääraseid leide nende esialgses leiukohas uurida on Baltikumis siiani veel võrdlemisi ainulaadne,” ütleb Ester.

See teadmine, mida naine praeguste välitööde käigus ammutab ning mida ta tulevaste uurimistega leiukohas ja laboris koos kolleegidega lisab, on tema sõnul kindlasti oluliseks täienduseks nii muinasaja inimese maailmapildi mõistmisel kui ka arheoloogia metoodika, konserveerimise ja loodusteaduslike uurimismeetodite rakendamise arendamisel.

Miks ikkagi pidi keegi rauast relvi matma ajal, mil need olid tõelised aarded? Estri sõnul on Läänemere piirkonna samalaadsete leidude puhul  kõne alla tulnud erisugused tõlgendusvõimalused. Üks neist on ohverdus omaaegsetele jumalatele tänuks õnnestunud ettevõtmise eest või nii-öelda ettemakseks plaanitava tegevuse toimumiseks.

“Näiteks on oletatud, et vikatite veekogudesse paigutamine võiks viidata kunagisele viljakuskultusele, sest tegemist on olulise põllutööriistaga, mis sõna otses mõttes toob toidu lauale. Teine enamlevinud relvaleidude tõlgendus on alistatud vaenlase relvade rituaalne ringlusest eemaldamine: vaenlase relv on justkui tabu, millega tegemist teha ei taheta, ning relvade tahtliku deponeerimise kaudu – eriti näiteks sohu või veekogusse – tehakse vaenlane sõna otseses mõttes relvituks igal võimalikul moel ja vabanetakse vaenlase rünnakuvahenditest. Loogika oleks siis selles, et ennast ja oma kamraade ohustanud või koguni tapnud relvi ju ise võitluseks ei tahaks haarata,” räägib Ester.

Just Virumaa!

Et rauaaja kontekstis oli raud väga väärtuslik materjal, sest selle tootmine ja esemeks valmistamine oli tolleaegse tippspetsialisti töö, mis vajas palju erioskusi ning tööjõudu,  saab Kohtla-Vanaküla leiu puhul kahtlemata kõnelda ka majanduslikus mõttes väga väärtuslikust leiukogumist – oma aja kontekstis.

Ester rõhutab kaht punkti: nii esemete arv (praeguseks üle poole tuhande) kui ka valik (selgelt domineerivad raudesemed, eriti kirved ja odaotsad, ka sirbid) näitab ühtaegu, et leid ei saa olla juhuslik ja kaotatud. Teiseks, väga ilmne esemete selektsioon viitab, et peitjad on teinud väga selge ja põhjaliku valiku, mis sellesse kogumisse kuuluda saab ja tohib ning mis mitte.

“Näiteks puuduvad ehted, nooleotsad, riietusaksessuaarid. Just need on väga olulised esimesed punktid, mis toovad meid lähemale muinasaja inimese maailmapildile, tema teadlikele valikutele ja otsustele. Selle konkreetse leiu puhul: mis esemed, kuhu ja millega koos on peidetud ning mis on täiesti tahtlikult ja teadlikult välja jäetud,” räägib Ester.

Sääraseid, peamiselt relvade ja ka tööriistade kogumeid on Eestis leitud üle 5. Osa neist on pärit hilisematest perioodidest, kuid kõige rohkem on neid just Kohtlaga sarnasest ajaperioodist, keskmisest rauaajast (u 5.-9. saj). On huvitav, et kuulsamad Eesti leiud – Alulinn ja Kunda – on samuti Virumaalt.

Samalaadsed leiud

Samalaadseid leide on Läänemere ruumis küllaltki palju. Meie lähipiirkonnas, näiteks Lätis ja Leeduski, on leitud üle kümne relvade-tööriistade kogumi, üle poole neist ka Kohtlaga üsna lähedasest perioodist. Suurim neist on Kokmuiža esimene leid, mille arv ulatub üle 1200 eseme.

“Sellele jääb Kohtla leid praegu veel alla, kuid enamiku teiste Läänemere idakalda sama perioodi leiukogumitega võrreldes on Kohtla puhul tegemist ikkagi suure leiuga. Skandinaavia rauaaja relva- ja tööriistadeponeeringud – muide, põhiliselt veekogudes, nagu soo või kunagine järv – on enamasti mõnevõrra varasemad, umbes 2.-3. sajand või varemgi. Nende leidude arvukus on varieeruv, kuid ühe kuulsama – Taani Illerupi leiu esemeid loendatakse tuhandetes,” räägib doktorant.

Ester ütleb, et viimased nädalad on olnud täis ühtaegu nii rõõmu ja vaimustust kui palju füüsilist ja vaimset tööd. Nüüd tuleb kogutud materjali süstematiseerima ja analüüsima hakata, ees ootavad konserveerimine ja põhjalikumad laboratoorsed uuringud. “Praegu võib kindlalt öelda, et Luharahva leid on siiani Eesti sama perioodi raudesemeleidudest suurim, mis pakub suurel hulgal uurimismaterjali ja mõtteainet veel aastakümneteks nii Eestis kui miks mitte ka väljaspool,” kinnitab Ester.

Kohalik Eldorado

“Kõik loksub paika, mida üks või teine objekt ikkagi meie ajalookäsitlusse juurde annab. Kui ta annab juurde mitte ainult ühe lause või lõigu, vaid terve peatüki või osagi peatükist, on see võit ja siis on leid märkimisväärne. Ja ma arvan, et Luharahva talu leid on küll selline, mis annab õige mitmeid lõike, kui mitte tervet peatükki, Eesti ajaloos,” sekundeerib Estrile Aivar Kriiska.

Kriiska on eriti õnnelik, et Luharahva leiu puhul õnnestus väga hästi eri ametkondade ja vabatahtlike koostöö. “Tööd finantseerisid muinsuskaitseamet ja Tartu ülikool; osaühingu Arheograator poolt oli kogu varustus; otsinguklubi Kamerad, TÜ üliõpilased ja väga paljud kolleegid – see pole eriti tavaline, et teise inimese objektile minnakse tööd tegema puhtast heast tahtest, vabatahtlikult ja täiesti tasuta, Tõnno Jonuks näiteks,” muheleb Aivar.

Aga kuidas on juhtunud nii, et just Ida-Virust on tulnud viimasel ajal palju põnevaid leide arheoloogia vallast? “Ida-Virumaa on olnud väga pikka aega koht, kus arheolooge on väga vähe liikunud. Igas piirkonnas on tõusud ja mõõnad, kord on mingi piirkond hästi oluline ja siis see piirkond kaob jälle mõneks ajaks varju. Tundub, et on kätte jõudnud aeg, kus Ida-Virumaal on see laiem kandepind hakanud tekkima ja arheoloogide huvi, kontsentreerumine alale viib kindlasti väga heade tulemusteni,” räägib Aivar.