Edetabeli järgi mõttetu arheoloogia aitab inimene olla

Aivar Kriiska: "Pole vahet, kas räägime müütidest, legendidest, eepostest või siis tänapäevaste meetoditega saadud teadustulemustest, igal juhul hoiavad need ühiskonnas üleval ühte ja sama asja – midagi, mis aitab meil inimesed olla."

Eesti juhtiva arheoloogiaprofessori Aivar Kriiska tabamiseks peab suvisel perioodil, mil miski ei takista maakamara all toimetada, ette võtma teekonna looduskaunisse kohta, sest nagu selgub, oskasid ka kiviaja inimesed vägagi hinnata ilusat maastikku ja veetlevaid veekogusid.

Räägime juttu siin Kunda Lammasmäel. Mis paik see on?

See on esimene kiviaja asulakoht, mis Eestis leiti – 19. sajandi lõpul -, ja millest on kujunenud meie kiviaja sümbol. Kui vanasti kõneldi Kunda kultuurist, siis just sellest kohast on see oma nime saanud. Seda uuriti hästi põhjalikult 1930. ja 1960. aastatel. Nüüd oleme taas siin tagasi, et veel pisut selgust saada loosse, mis on siin toimunud.

Kui põhjalikult on praeguseks meie esiaeg läbi uuritud? 

Kõik, mis puudutab arheoloogilisi allikaid: praegu on jätkuvalt suhteliselt suur võimalus leida midagi uut või vähemalt korrigeerida tugevalt pilti, mis meil mineviku kohta on; elik luua hüpoteese ja konstruktsioone, mis on tõepärasemad kui senimaani on olnud võimalik teha. Arheoloogilist materjali on piisavalt: kaevamisi on toimunud piisavalt vähe, võimalusi midagi uut teada saada on tänu arheoloogiale päris palju.

Kui nüüd mõni noorem ajaloohuviline tahaks teemasse sukelduda, mida talle esimeseks raamatuks ses vallas soovitaksid? 

See peaks olema midagi populaarteaduslikku. Võib-olla 2002 ilmunud “Eesti muinasaeg” (autorid A. K. ja Andres Tvauri – T. K.), aga seegi on juba veidi vananenud. Kui see noor arheoloogiahuviline tunneb end inglise keeles kodus, koostame Tartu ülikoolis praegu kuueosalist Eesti ajaloo sarja. Ses monograafiate sarjas on nüüd ilmunud kolm raamatut ja loodetavasti ilmub seal peagi ka minu kirjutatud “Kiviaeg”. Õnneks pole meie teadus selline, et kohe seejärel, kui ta on raamatusse saanud, püsiks seal kuidagiviisi pikalt – tehakse palju tööd ja uuringuid, kogu aeg midagi muutub ning täpsustub.

Kui kohtusime üle-eelmisel nädalal Narva-Jõesuus, kust leiti esmalt iidne peeker ja siis nöörkeraamikaaegne matusepaik, milleni peeker oli juhatanud, nägin su grupis tüdrukut, kes ütles, et talle polegi õnneks muud vaja, kui kiviaega, peent liiva ja ilusat ilma. Palju on Eestis sellise maitse-eelistusega inimesi?

Arheoloogiaüliõpilasi ja harrastajaid on ikka. On neid, kes on huvitatud kiviajast ja neid, keda huvitavad teised perioodid enam. Õige ruttu sõelub oma seltskond pinnale need, kes käivad kaevamistelt kaevamistele. Ja loomulikult on veel üliõpilased, kes eri kaevamiste käigus teevad oma praktikat ja kellele see on osa õppest. Mulle pelgalt päikesest, liivast ja kiviajast ei piisa. Mulle – nagu loodetavasti suuremale osale arheoloogidest – on ennekõike oluline uurimisküsimus.

Teadusliku fantastika romaanidest teame sellist aparaati nagu ajamasin. Oskad sa seda kirjeldada, sest istud ju iga päev sellesse masinasse?

Paul Pahn on kirjutanud raamatu “Arheoloogia”, mis on ilmunud “Pisiblufi käsiraamatu” sarjas. Ta ütleb seal, et kui arheoloog viiakse ajamasinaga minevikku, siis umbes kahe tunni pärast nõuab ta konditsioneeri, külma õlut ja oma visiooni sellest, kuidas asjad olid minevikus tegelikult. Ei ole mul mingit ajamasinat – tegelikult on ikka nii, et on olemas teatavad meetodid, ja õnneks täieneb pidevalt see kogum, mida me mineviku uurimisel kasutame.

Valdavalt uurime kohta, selle paiknemist kitsamas kontekstis – kas seal oli lähedal järv, jõgi või mererand. Siis läheb koht laiemasse konteksti: millised on lähemate naaberalade muistised, millised on kaugemate alade omad. Siis on hulk meetodeid, millega suudame midagi dateerida, hulk meetodeid, millega suudame tööriistadest ja nende katketest midagi välja lugeda: teha kindlaks, kust pärinevad teatud kivimid või kust pärineb savi, millest tehti savinõud. Ma ei näe ajalugu teisiti, kui vaid läbi uurimismeetodite ja konkreetse materjali. Mul pole mingeid “visioone” esiajaloost, vaid kõik on seotud sellega, mida materjal võimaldab tõlgendada ja minevikus näha.

Kuidas võivad teadmised arheoloogiast aidata tänapäeval paremini hakkama saada? 

Alati on olnud lootus, et oleme võimelised minevikust õppust võtma. Samas ei usu, et uurides näiteks konflikti kasvõi sealsamas Saaremaal Salmes, kus kamp skandinaavlasi oma otsa leidis, võiks see hoida meid järgmiste konfliktide eest. Inimese käitumine looduskatastroofides ja pikaajalistes loodusprotsessides on aga põnev ja võiks olla tera, mis tulevikus aitab, vähemalt teadmiste poolest.

Teisalt on kogu meie inimeseks olemine rakenduslik pool. Kas on võimalik olla tänapäeval inimene ilma kirjanduse, füüsika, minevikuteadmiste, ooperita? Ühiskond on kompleksne ja meie ühiskonna juurde kuulub teadus, samuti mingisugunegi mäletamine – oma ajaloo tundmise tarvis. Pole vahet, kas räägime müütidest, legendidest, eepostest või siis tänapäevaste meetoditega saadud teadustulemustest, igal juhul hoiavad nad ühiskonnas üleval ühte ja sama asja – midagi, mis aitab meil inimesed olla.

Koostatakse kõiksugu edetabeleid. Kas sul on olemas oma Elu Leid arheoloogia alal?

Seoses edetabelitega meenub, et ühe edetabeli järgi on maailmas hulgaliselt erialasid, mis on kõige mõttetumad – eelkõige materiaalses mõttes. Seda edetabelit, muide, juhib kaksikteadus antropoloogia ja arheoloogia. Elu leidu suure algustähega mul ei ole, aga on mõned asjad, mis aitavad seletada minevikuprotsesse rohkem, ja mõned asjad vähem. Edetabel ei lähtu mõnest ilusast leiust või ägedast kohast, vaid justnimelt sellest, kas materjal, mille oleme sealt korjanud, mineviku mõistmisele midagi annab või ei anna.

Selles mõttes on kolm väga olulist asja. Üks neist on kõige varasema asustusloo kohapealt: Soomes koos heade kolleegidega tehtud töö, kus oleme uurinud ajajärku umbes 8700 aastat eKr, mil praeguste teadmiste järgi on asustatud Eesti ja Soome ala ning Leningradi oblast Venemaa poole pealt lisaks. Olen seal saanud sõna sekka öelda.

Teine on minu aastatepikkune uurimistöö Eesti saartel, mis on ka päris tugevasti muutnud ettekujutust rannikuasustuse tekkest ja saarte asustuse kujunemisest. See on tulnud hästi pika aja ja suure vaevaga kätte, aga see on toitnud päris palju teadmist ja võimaldanud püstitada paremaid hüpoteese. Kolmas asi on kindlasti eelmainitud Narva-Jõesuu kiviaja lõpu uuring. Sellesuvine leid seal on kahtlemata kõditav – mitte ainult kalme, vaid ka selle lähedal olev võimalik majakonstruktsioon. See muudab samuti pilti, kaasa arvatud mu enda loodud pilti.

Mis tüüpi elamus need nöörkeraamika ajajärgu inimesed, kelle haua avamisel ka Põhjaranniku tiim viibis, enam kui 4000 aastat tagasi elasid?

Kolmeaastase tööga on sealsamas kõrval välja puhastunud konstruktsioon, mis praeguste mõõtmiste ja dokumenteerimiste tulemusena näib olevat nelinurkne hoone. Võimalik, et isegi kergelt maapinda süvendatud. Seda saab vabalt nimetada majaks. Samast lähedalt Riigikülast on 1950. aastal välja kaevatud üks kiviaja elamu ja see on oma 40-50 ruutmeetrit suur. Kiviajast teame ka enam kui sajaruutmeetriseid maju. See on päris põnev, sest näiteks rauaaja lõpu elamute pindalad on väiksemad. Meie alal ulatub suurte nelinurksete hoonete, võimalik, et ka ristpalkhoonete, ehitamise lugu isegi aega kuni 6000 aastasse eKr.

Narva-Jõesuu asulapaika vaadates tekkis mõte, et kiviaja inimene oskas hinnata ilusat loodust, lausa kuurordi keskkonda… 

See on õige võrdlus, sest kui otsida kiviaja asulakohti Eestis, ja veelgi sagedamini Soomes, on reegel, et otsinguid tuleb alustada kämpinguist ja ujumiskohtadest. Loomulikult on kiviaegse asustuse puhul elupaiga valikul mitu tarvet. Üks on see, et pead olema oma toidule ja liikumisteedele lähedal – veekogu ääres elamine just seda ka näitab. Kindlasti on seal veel esteetilised ja religioossed põhjused, miks üks või teine konkreetne koht on olnud asustatud.

Oled ülikoolis populaarne õppejõud. Kas sulle meeldib õpetada? 

Väga! Mulle meeldib õpetada just magistrantuurist alates, kus iga loeng võib olla täielik loomeprotsess. Olen püüdnud sel astmel täielikult vältida seda, et loengud korduvad. Olen püüdnud järgida ühte universitas‘e printsiipi: minu õpe on teaduspõhine ja justnimelt mu enda teaduse põhine – minu enda läbielamised, uuringud. Suur osa aineid on sellised, kus võin oma isiklikust kogemusest rääkida. Samuti võin rääkida asju, mida olen headelt kolleegidelt teada saanud ja mis jõuavad alles mõne aasta pärast publikatsioonidesse.

Oled pärit Avinurme kandist Kõveriku külast. Kas oled ka oma kodupaiga põhjalikult üles kaevanud? 

Ma pole veel nii vana – kodu-uurimisega hakatakse ikka pensionieas tegelema. Olen jõudnud kodule kõige lähemale Mäetaguse ja Iisaku kanti, kus olen kaevanud. Aga Avinurmest on leitud venekujuline kivikirves ja midagi veel – kujutan ette, et kiviaja lõpus Avijõe ääres mingi tegevus toimus.

Olin 14aastane, kui läksin Tartusse kooli, sest seal oli ajaloo eriklass. Minu ajalooõpetaja oli öelnud, et kui tahad ajalugu õppida, on esmalt kõige mõttekam minna ajaloo eriklassi. Õnneks vanemad toetasid mind igat moodi ses küsimuses. Aga nüüd peangi jooksma tagasi kaevandisse.