Lihula esimesed elanikud elasid uhketes ait–elamutes

Teist suve uurivad arheoloogid Lihula varase asula hooneid. Sel suvel puhastati välja kolme meetri pikkune trepp, mis kuulus 13. sajandi keskpaigas ehitatud ait-elamu juurde. Foto: Katrin Pärnpuu

Teist suve Lihula linnusemäel tegutsenud arheoloogid on tõestanud, et 13. sajandil Lihulasse saabunud kaupmehed–käsitöölised elasid poolkeldriga ait-elamutes.

„Kui vaadata välja kaevatud keldrit ja maja, võib öelda, et alguses on olnud tulijatel suur ambitsioon, et siia kavandame linna,” ütles linnusemäel arheoloogilisi kaevamisi juhatav teadur Anton Pärn.

Lihula linnusemäe elamuid uuriti ka 15 aastat tagasi arheoloog Mati Mandeli käe all. Toona välja kaevatud kahest keldrist jäi üks vaatamiseks lahti.

Seoses Tallinna ülikooli ajalooinstituudi majapidamisarheoloogia projektiga, milles Lihula hooned esindavad keskaegset elamut, sai võimalikuks Lihula keldrite uurimine.

Anton Pärn põhjendas kaevamiste jätkamise vajadust sellega, et 15 aasta jooksul on infot juurde saadud. Näiteks saksa keeleruumis on selliste hoonete kohta tehtud põhjalikke kokkuvõtteid.

„Oleme vahepeal targemaks saanud. Toona pöörati tähelepanu keldrite väljapuhastamisele, kuid ei uuritud kivikeldrite sidet nende ette jäänud võimaliku puidust eeshoonega,” selgitas Pärn.

15 aasta tagust kaevendit laiendades paljastus neljateist astmega umbes kolme meetri pikkune paekivitrepp, mis ühendas keldrit eeshoonega, ja keldri müürijoonega ühtiv maakividest müür, mis võib kuuluda puidust eeshoonele. „See kinnitaks meie teooriat, et Lihulas võiks tegemist olla Steinwerk–tüüpi liithoonega,” ütles Pärn.

Sellised ait–elamud koosnesid sõrestikkonstruktsiooniga eeshoonest, mille taga oli kuni meetri sügavuselt maasse süvistatud poolkeldri ja kuni kahe maapealse korrusega kivihoone.

„Hooned olid väga kogukad ja massiivsed, näiteks oleme Lihula hoone külgseina välja kaevanud 16,5 meetri pikkuselt ja osa on veel tee all,” selgitas Pärn.

Sellised kaupmeeste või käsitööliste ait–elamud levisid Liivimaale 13. sajandi keskpaiku ja nende algkodu on Loode–Saksamaa ehk ajalooline Vestfaal ja Alam–Saksimaa. Lihulas uuritavad ait–elamud kuuluvad Anton Pärna hinnangul Lihula asula varasemasse perioodi. Ka müüride vahelt päevavalgele tulnud leiud viitavad, et hooned võidi ehitada 1250. aasta paiku.

Lihulas on ait–elamud asunud tihedalt üksteise kõrval, kahte kinnistut eraldas kitsuke käik, mille kaudu juhiti ära vihmavesi ja pääses vajadusel seina parandama.

Pärna sõnul võis Lihulas uuritav elamu olla maha jäetud juba üsna vara — 13. sajandi lõpus või 14. alguses.

„Ilmselt uus omanik, kes sellele kohale maja ehitas, enam sellist majakompleksi ei vajanud. Ta võis olla teise eluala esindaja või oli ka linnakese käekäik muutunud tagasihoidlikumaks,” oletas Pärn.

Lihulaga sarnaseid ait–elamuid on olnud ka keskaegses Haapsalus.

Arheoloogi sõnul tuleb selliseid poolkeldriga trepikäike välja üsna harva ja neid on võimalik leida kinnistutel, kus pole olnud intensiivset ehitust.

„Lihula on meie jaoks väga õnnelik paik, et see linnuse–, hiljem mõisaesine on jäänud suuremast ehitustegevusest kõrvale. Nii on Lihula võtmeks Eesti keskaja varase linna uurimisel,” ütles Anton Pärn.